Tartu nagu tartu ikka

Kui selgus, et pean minema Tartusse üksi, siis ostsin Prismast 149 krooni eest (ilmselge kirves muarust) raamatu ja jalutasin bussijaama. Bussi väljumiseni oli aega 4 minutit (tagasiteel jõudsin samuti 4 minutit varem kohale) ja 2 tunni ning mõne minuti pärast olingi kohal. Mart Kalvetil oli kontsert rock ja rollis ning mingil hetkel laekusin sinna - täitsa nunnu koht. Muidu oli aga Tartu täitsa nagu ikka. Rahulik, aeglane ja suht külma ilmaga ka siis kui päike paistis.

Aaa... üks põnev koht siiski oli! Ülikooli kohvikust on tehtud külastamistvääriv puhvet. Palju stiilsem kui juurdlevad tudengid (k.a. II k. sigarituba ja juudi hambaid kontrolliv SS alamofitser M peldiku uksel), ruumikam kui big ben, parema menüüga kui maailm. Ainus mis neid kõiki mainituid ühendab on koduka puudumine, a ma ei hakkka ise ka täpsemalt neid kirjeldama. Eriti lahe oli hiljuti rajatud talveaia stiilis ruum, sellise teen ise ka kunagi tulevikus oma koju. Igatahes uus koht rokib Tartus, ehkki ei ole kõige odavam ilmselt kohalikus võtmes. Huvitav lähenemine oli seal näiteks suitsetamisele - suitsetada võib ainult sellistes laudades kuhu aknast päike ei paista, hämarates nurgatagustes. Pead valima - kas päike või nikotiin. Mina valisin päikese (kuna ma ei suitseta ;)).

Kui Tallinnasse tagasi jõudsin, siis siin ei olnud vahepeal midagi muutunud. Keegi ei viicinud midagi teha, MSNis keegi ei vastanud, telekast sittagi ei tulnud. Ainult seitsmestes uudistes tunnistas Kaia Kanepi oma suu läbi ekraanil, et sai Soomes süsti ja nüüd ei takista teda enam miski jõudmast kuhugi edasi. Kindlasti osatakse seal heaoluriigis nii süstida, et auku ei jää rääkimata veel kubla tekkimisest. Palju õnne talle.