esmaspäev, aprill 25, 2005

ühe miili klubi

Taipasin täna kui primitiivne ma olen. Kogu selle aja olen ma mõistnud hukka briti sarja ainult selle pärast, et see on sisutu poolpornokas. Täna taipasin lõpuks, et nende kohtade peal kus osadel näitlejatel riided seljas on toimub dialoog ning antakse edasi sõnumeid.

Oma tobeduses ma arvasin, et kui mina ei saa aru mis toimub, siis keegi ei saa. Aga tüdrukud saavad! See sari on kirjutatud niptaki koodis lihtsalt, mis on meesterahvale mõistetamatu. Samas on see sari meestele vajalik ja asendamatu. Kui ei oleks seda sarja, siis... oleks emapalk mõttetu. Seal pannakse kenasti ja üheselt paika noorte daamide väärtushinnangud ning rollimudelid. Ta kinnistab hoolikalt demokraatlikku ja perekonda välistavat maailmavaadet. Kui sa oled ilus, siis sa pead keppima kõike mis liigub või selle (seksi siis) eest maksta suudab. Hoolikalt on kenad rollimudelid pandud edastama ideid mis kummutavad need mõtteutsed mis konservatiivses Euroopas lastele õelate vanemate poolt sisse süstitakse (nagu "no sex berfore marriage" jne). Ainult läbi selliste sarjade avaneb tervel mehel võimalus ennast vabana tunda kasvõi elu lõpuni.

See sari peaks olema kohustuslik kogu keskkoolis!!! Elagu miiliülikool!