Oh...

No ongi kõik käimas, püüan vastu pidada. Reedel algas kõik... kuidas öeldagi... nõmedalt. Käitusin nagu oleks pea koju unustanud. Tulin kontorist välja ja avastasin, et auto lukud on kinni jäätunud. Lõpuks sain ukse kuidagi lahti ja siis... istusin autosse, viskasin kindad tagaistmele, panin läppari kõrvalistmele nähtavale kohale ja ronisin autost välja ja lõin ukse uuesti kinni. Ja oligi korras, rohkem lahti ei saanud. Oi kui tige enda peale olin. Ära minna ei saa, kuna auto sisemus oli läppari võrra apetiitsem kui muidu, kindaid ei olnud ja puhus läbilõikav tuul. Fak. Jalutasin siis lähedale pensukasse, ostsin LukkoSula nimelise purgi ja määrisin lukke väljaspoolt. Tunni aja pärast sain siiski autosse. Ooo kui tige ma enda peale olin. Kuidas on õige, kas iraak või iraan?

No ja ülejäänud õhtu ma lohutasin ennast punase veiniga. Kell 2 tahtsin koju minna ja näe, juba kell 4 saingi takso. Fak. Ahvid! Selle takso pidin ma ka kellelti õnnetult varastama levika eest. Sorry. A no ma tahtsin koju.

Selle kuriteo eest olen ma täna hommikul juba kannatanud palju. Õiglane saatus on mulle saatnud pohmelli, õiglane ettekandja Rosso restoranis ei teenindanud mind ja õiglane lapsevanem bussipeatuses lasi oma titel mulle läbilõikavalt kõrva karjuda. Kannatan nurisemata.