Kuumal teemal

Selleks, et internetis tatti pritsida, tuleb mõnede arvates oma nimi alla panna. Miks küll? Mis siis kui mõnedele ei meeldi, kui just see persoon tatti pritsib? Kas siis peaks pritsimata jätma või kurvastama neid teisitimõtlejaid? Muidugi töötum kontingent lahmib oma nime all, sillad seljataga suitsemas, aga miks peaksin näiteks mina, täiskasvanud teenistuja, oma nime all tatti pritsima? Oleks mul veel oma firma, saaksin hansmitilikult kõik üle tara saata.

On olemas ka selline peaaegu anonüümsus, et ehkki innovaatiline paljastaja hammustab pähkli pooleks pea päevaga, ei anna otseselt tõestada midagi. Mis ju ongi point tihti. Üks karjub "tema on pede!" a see vastab, et "ei ole. Vot." Sellist vaidlust pole küll veel old, aga ühel päeval võiks tulla.

Igahates tatt on interneti säravaim osa. Igavad blogid a la "mina see ja see ärkasin üles ja käisin trennis ja olin siis kõigi vastu kena ja armastan teid kallikesed" on küll oma sihtrühmale aga ei suuda sundida end pikalt lugema. Ikka sellised, et "Ma ei ütle kes ma olen, aga kurjad vennad tartus lutsigu lollipoppi!" sisaldavad endas emotsiooni, ehkki mitte nimelist. Emotsioon on ju see mis on inimese juures põnev ning mida internetis aina vähem liigub. Ei pea ju olema argumenteeritud, las lugeja leiab põhjuse.

Näiteks lugesin Leheneegri blogi kunagi vist üle aasta teadmata kes seda kirjutab. No ei huvitanud ka eriti, kuna lugemiseks ei ole vaja isiklikult tunda. Identiteet oli loodud sõnaga Leheneeger. Noh, neid on veel, aga see oli näide.

Kokkuvõte: ausalt, ma ei mäleta miks ma kirjutama hakkasin seda posti. Alguses oli mingi mõte, aga kuram hajus. Ei meeldi, ärge lugege. :)

* sõna tatt on siin postis kasutatud heas mõttes.