Nagu vari

Eile siis oli see päev, kui ma olin kohe hommikul juba teist päeva uue krediitkaardi omanik. Eelmisel päeval sain kaardi ja astusin rahamasina juurde ja võtsin välja 150 krooni (teenustasu:33,75EEK) 1500 asemel. Siis võtsin lisaks 1350(t:63,75) ja siis kohe ka meenus, et tegelt tahtsin võtta juba alghusest peale 2500 ja kiskusin veel tonni (t:55). Ja nüüd eile siis esimese asjana kell 8:14 hommikul unustasin kaardi peale 500 (t:42,50) krooni välja võtmist masinasse (uus kaart 100EEK). Kokku siis 24h jooksul kinkisin pangale omaenda lollusest ja hajameelsusest 295 krooni.

Mul oli nii häbi, et tahtsin maa alla vajuda enda ees. Peeglisse ei vaadanud. Tõmbasin kätte nähtamatuks tegevad kindad ja suundusin linna, lihtsalt et jalutada. Jalad viisid mu ise Hunti, et üks majavein omale lubada. Teel kohtasin vastu tulemas kõiki tuttavaid peaaegu - ühte progejat, ajakirjanikku, mitmeid tuttavaid tsikke jne. Üks poliitik jõllitas mind SilkHousi aknast. Keegi aimanud mu viibimist seal. Varjuna libisesin läbi vanalinna ja keegi ei näinud mind. Nii mulle just meeldiski, kuna lihtsalt ei olnud mingit seltskonnavajadust enam selleks kellaajaks. Nõidus kadus kui suu avasin, et rääkida. Olin juba 5 minsa hundis leti ääres passinud, kui meenus, et olen ju nähatamatu ja nad ei saagi mind ju teenindada, kui ma neid ei kõneta.

Vein aitas mul ennast paremini tunda ja teine vein Kukus oli juba seltskonnas. Praegu eilsele tagasi mõeldes meenus üks film, kus oli neegripoiss, kes oskas muutuda nähtamatuks. Paraku õnnestus see tal ainult siis, kui keegi ei vaadanud. Tal pidid omal ka silmad kinni olema. Kui keegi tundis huvi, et kuidas ta siis teab, et ta nähtamatu on, siis vastas ta, et: "believe me, if you turn to invisibe, you just know it". Nüüd ma tean mis ta silmas pidas.