Teater taas kord

Käisin eile teatris ja tsekkisin etendust "Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki" vaatamas. Ma ei ole mingi teatrikriitik, aga mingi mulje selline asi ikka jätab. Kuna tegevus oli hajutatud ja venitatud ning plot oli väga segane (ehkki kusagil all ikka olemas) võis asjaga rahule jääda. See oli nagu Fashion TV meesmodellide jalutamist vaadata... ei midagi erilist mulle, aga on ka neile oma sihtrühm. Kõik laval tehtav oli lahe ja erinev igapäevasest. Näiteks noorte poiste füüsiline koormamine nende Mentori poolt.

Saal oli paigutatud nii, et ma nägin oma isekohalt poolte külaliste nägusid. Umbes 80% (selles piirkonnas vähemalt) istujatest olid noored naised. Kui Mentor andis käsu ühele noorele poisile, et "2 minutit aega, aja kõvaks!" siis vaatasin parasjagu seda publikut juhuslikult (või siis mitte nii juhuslikult) ja oligi etenduse parim koht. Kuidas poolavatud huultega lava vahtivate neidude pilk langes näitleja näolt meeter allapoole ja jäi ootama. Vankumatult. Ootusärevalt. Selgelt hakkasid näitlejas pea asemel niuded näitlema, ehkki suu luges teksti edasi. Umbes minuti möödudes hakkasid mõned pilgud tõusma... alguses arglikult näitleja näole vilksama ja siis kiirelt alla tagasi, et midagi nägemata ei jääks.

Peale selle koha olid naljakad veel need naljad mida tehti nii kiiresti, et vaatajatele jõudsid need kohale viivega... erinevatele erinevaga. Nali, rahvas naerab... väike paus... üks tsikk järsku plahvatab... taas paus... järgmine. Selliseid kohti oli vähemalt 2.

Ühesõnaga parim vaatamine selles tükis (mulle) oli ikkagi publik. Ma võiks veel neist rääkida, aga ei viici, minge parem ise teatrisse. Samas tähtis ongi ju üldmulje tükist ja see oli igatahes lõõgastav.