Lähen homme minueestitama, mõtlesin täna veidi mõtteid. Siin need on. Tänu ka Mardile, et ta mu mõtlema innustas ühe om twiitiga.
-------------
Tänane valitsemissüsteem mis meie riigis demokraatiat kannab ei ole teatavasti otsedemokraatia vaid esindusdemokraatia. Väike grupp valituid ütleb mis rahvas tegelikult tahab. Selle põhjus on ajalooline. Kuna vanasti olid vahemaad suured ja kommunikatsioon keeruline, siis küsida eraldi iga inimese arvamust oli väga ebaefektiivne. Seega töötati välja see lihtne mudel – valitav kogu esindab ja teab tõde.
Täna on väga olulisis märke, et selle mudeli aeg on läbi.
- Valijaid on liiga palju. Esindusdemokraatia juured ulatuvad ajaloos väga kaugele, aega kui meie planeedil inimesi (võrreldes tänasega) sisuliselt ei olnudki. Valijaid oli arvult vähe ning nad tundsid-teadsid kõik valitavaid. Külavanemate ja kohtunike valimine oli lihtne, reeglina piisas kärarikkast kogunemisest, et rahva arvamus selguks, ei olnud vaja isegi hääletusprotsessi. Seeläbi töötas ka printsiip, et kui keegi halbu otsuseid langetas, siis teda tulevikus tagasi ei valitud niisama lihtsalt. Teati ju, et mis mehega tegu on. Täna ei teata. Valijaid on ühe valitava kohta ilmselgelt liiga palju. Ma ei räägi Lihulast ega Gröönimaast. Ma räägin Tallinnast ja USAst. Inimesel ei ole isegi teoreetilist võimalust valitavat tunda, temaga vestelda, et mis ta õige arvab. Või et kuidas ta “tundub, et noh inimesena või nii”.
- Esindusdemokraatia vajadust ei ole. Tehnika areng – internet, mobiilindus, isikutuvastus distantsilt jne – on teinud ühe inimese arvamuse toimetamise vahemaa taha väga lihtsaks ja odavaks. Kunagine hädavajadus on muutunud vaid harjumuseks, väärarvamuseks, et teisiti ei saa.
- Esindusdemokraatia püüab elektoraati kontrollida ja demokraatiat vähendada/hävitada – ta ei täida eesmärki. Kõik võimustruktuurid demokraatlikus maailmas püüavad oma võimu põlistada muutes pisiasju ning kaugenedes demokraatia ideedest. Valimiskünniste tõstmine, debattide puudumine valimiskampaaniates, riiklikud rahaeraldised juba võimulolevatele parteidele nende valimiskampaaniate rahastamiseks, valimisliitude keelustamised, d’Honti meetod… iga inimene oskab veel nimetada mitu asja selle nimekirja otsa. Tulemuseks on elukutselised poliitikud, kelle pikajalise leiva toob lauale rahva eemaldumine poliitikast. Osavõtt valimistest on muutunud ülimadalaks ning valimas mittekäijad toovad peamise põhjusena välja oma pettumuse poliitikas. “ei ole kedagi valida” “ei huvita” “mis seal vahet on, kõik varastavad” jne on vesi manipulaatorite veskile. Mida vähem käib valimas seda lihtsam on neid kontrollida. Üks ilmekamaid näiteid selle punkti juures on poliitiliste jõudude hirm Minu Eesti projekti ees, hirm et sellest kasvab välja uus poliitiline jõud.
- Tehniliste lahenduste penetratsioon meie ühiskonnas on piisav, et kaasata palju suurem kogus inimesi otsedemokraatiasse, kui iial esindusdemokraatia praktikas mõjutamisel osalenud on. Mobiilid ja ligipääs internetti on ülivõimas. Takistuseks on vaid mõnede ühiskonnakihtide võimetus osaleda tänu tehnilisele lõhele, kui hei – pliiats ja paber on ju endiselt olemas! Eesti Post töötab! Kes tahab, saab oma hääle igal juhul kohale viia.
- Esindusdemokraatia takistab otsedemokraatiat, töötab et vähendada üksikisiku hääle tähtsust. Järjest vähendatakse kõikvõimalike instantside valimist inimeste poolt. Meenutame parteide lubadust tuua tagasi presidendi otsevalimine!
- Võimule saanud halvustavad oma valijat. Väide on, et rahvas on liiga loll, et ise otsuseid teha. “Kuhu me nii jõuaks?” “Otsedemokraatia on ohtlik, rahvas võib omale viga teha” “Surmanuhtlus ja kanepi legaliseerimine rahvahääletusele, lolliks olete läinud?” “mõelge mis siis saaks!”. Aga tõesti, mis siis saaks?
Pakun välja, et aeg on käes tuua otsedemokraatia tagasi. Inimestel on olemas tehniline valmisolek oma otsuse ja tahte teada andmiseks kuhu vaja. Inimesed on piisavalt targad, et oma elu ja riiki puudutavaid otsuseid langetada.
-------------------------------
Siinkohal paar ideed
-------------------------------
Esimene idee: Asendame Tallinna halduskogud otsedemokraatiaga!
Rakendame otsedemokraatiat alguses ainult osades küsimustes. Riik või linn võiks ju luua mingi otsedemokraatia struktuuri kasvõi ainult selleks, et tõestada/näha kuidas see töötab. Heaks testimispinnaks on linnaosade halduskogud Tallinna linnas, mis tänaseks on ära kaotatud või kohe kaotatakse
Halduskogudel puudus teatavasti reaalne võim, kõigil nende otsustel oli vaid soovituslik iseloom, mida võeti arvesse vaid siis kui see sobis linnas võimuloleva partei soovidega. Halduskogud andsid võimaluse maksta palka pisipoliitiikutele, kelle populaarsus ei olnud piisavalt kõrge, et linnavolikokku valitud saada. Tavaliselt oli halduskogude tasakaal samasugune kui linnas endas ja linna otsustele vastupidiselt otsustavaid halduskogusid oli vaid mõni tüütu üksik. Aga kui oligi mõni, siis ei pidanud nendega arvestama.
Teeme nüüd need samad, aga mitte ei vali halduskogudesse inimesi valimistel, vaid valime jooksvalt. Linnaosasse sissekirjutatud inimesed saavad ennast halduskogudesse kandideeriate inimeste “külge registreerida” ja need kandidaadid kes enim inimesi enda külge saavad, saavad ka halduskokku. Seal aga peavad nad langetaa otsuseid, mis nende “küljes” olevate inimeste kogukond neile soovitab ja ütleb. Alguse saabki otsedemokraatia – kui nad EI tee nagu kogukond käsib, siis saavad valijad ennast nende küljest lahti ühendada ja mõne teise kandidaadi külge ühendada. Kui see teine kandidaat populaarsuselt halduskogu liikmest mööda läheb, siis saab ta ise halduskogu liikmeks.
Teeme selle ära – lugupeetud hirmunud parteide liikmed, sellega ei saa minna halvemini kui läks eelmiste halduskogudega, kuna nende otsused ei ole ju linnavolikogule siduvad. Tallnna inimesed on harjunud halduskogudes oma muresid kurtmas käima, hetkel on sinna tekkimas tühi koht. Inimestel on ootus. Ei pea tegema midagi uut, lihtsalt mitte valimistest alates halduskogusid kaotama vaid need ümber lülitama otsedemokraatlikuks.
Halduskogud on otsedemokraatia jaoks parimad – kus siis veel kuulata inimeste arvamusi, kui mitte nende kodu ümber! Otsedemokraatia oponendid ei saa öelda, et “me ei tohi oma riiklikke lepinguid anda rahva otsustada, muidu teeb keegi kampaania ja Eesti astub NATOst välja ja vallutatakse nädalaga”. Aga see eest saab halduskogu reaalse mandaadi, tema otsustel ei ole küll otsest jõudu, kuid need näitavad rahva tahet.
Halduskogud saavad anda linnajuhtidele need vastused, mis täna küsitakse jaburatel rahvaküsitlustel linnas. Halduskogudelt võib küsida pea iga otsuse kohta. Ja saab küsida linnaosa täpsusega. Kui linnajuhte peaks tulemus tegelikult ka huvitama.
-------------------------------
Teine idee: Teeme otsepartei!
Ja siis see jutt, et MinuEesti ei asuta parteid. Aga asutame ikka. Loome partei, mis küll sobitub esindusdemokraatia mudelisse, kuid milles toimib otsedemokraatia. Selline partei, mis viib otsedemokraatia meie parlamenti.
Selleks programmeerime valmis lihtsa küsimuste esitamise keskkonna ja kõik partei liikmed saavad selles struktuuris kõikidele teemadele oma “jah” või “ei” öelda ning ka uusi algatusi esitada, millede töössevõtmine on automaatne, kui neile piisavalt jahhe tekib.
See partei esitab oma kandidaadid KOV ja Riigikogu valimistele, kuid need kandidaadid on vaid ametnikud, oma valijate teenrid. Nad lubavad, et ei tee ühtegi otsust ilma viimse kui partei liikmega konsulteerimata, ehk siis ilma partei hääletuskeskkonnalt küsimata. Kes need inimesed on ei ole tähtis. Nad on vaid partei käed, küsimuste esitajad süsteemile.
Aga kas nii ei tule neid küsimusi liiga palju? Ei, muidugi mitte. See on ju isereguleeruv süsteem. Kui partei liikmeid enam ei huvita mida nende esindaja teeb, siis ta võib ka ise otsuse langetada, kuid ta teab alati, et see ei ole tema otsust. Kõigil on alati olnud võimalus teda otsustel mõjutada. Tema töö on neid otsuseid ja nende taustu elektoraadile seletada.
Otsustamise protsess on selles parteis ülikiire.
Loomulikult ei ole see PÄRIS otsedemokraatia, kuna küsimused valmistab ette ikkagi see “masinpoliitik” ja palju sõltub alati selle küsimuse esitamisest. Siiski on see palju rohkem otsedemokraatia kui miski muu täna Eestis.
Teine teema on selle partei asutamise kiirus. Selle saab asutada internetis, leida inimesed sinna internetis ja osaleda eksperimendina juba ka algavatel valimistel. Usun, et selline lubadus, et “ma kuulan oma kõigi valijate kõiki soovitusi ka peale valimisi” on võimsaim valimislubadus peale vee hinna kontrolli all hoidmist. Selle pidamist on aga võimalik kontrollida reaalajas.
