Närin nätsu ja kirjutan blogi. Samaaegselt.

Tänane päev oli ära planeeritud, üldse on see nädal tihe. Nii juhtub ikka, kui tööd teha... siis järsku hakkavad kohtumised kuhjuma. Mingil põhjusel nautisin ma seda täna, meeldis olla asjalik, seletada, planeerida. Oh whata misteika to meika. Kui saatus sulle tiheda elu annab, siis ei ole see selleks, et sa seda naudiksid, vaid selleks, et sa piineldes pattu kahetseksid ja oigaksid. Niiet umbes poolest päevast hakkasid kõik kohtumised lihtsalt ära jääma. Lähed kohale täis teotahes ja siis on parimal juhul mõni üksik tegelane kohal, haigutatakse veidi ja minnakse laiali. Kehvematel juhtudel ei olnud kedagi kohal või isegi kohtumist üldse ei toimunud.

Vaatame, kuidas õhtu päädib, teoreetliselt on veel midagi ees. Kui ma viicin.