poolakas ja uusmeremaalane

Vot sellised tüübid tulid eile külla diivanisurfi kaudu. Vaikne plika, vaikne poiss. Poisi suurim seltskondlikkus on erutushetked vanalinnas, kus ta võtab välja oma digifotoka ja teeb mingi pildi omale mälestuseks. Kindel märk, et talle siin meeldib. Ma siiamaani arvasin, et sellistest veebsaitidest tulevad mingid möllutajad ja guudpiipolid, aga näed ei tulnud. Ja siis ma sain aru, et tegelikult need oletatud inimesed lihtsalt lähevad ja möllutavad, mitte ei hakka enne regama kusagil ja valima ööbimist ja siis sättima ennast liikuma ette antud tempos. Nad ei oota looduselt peavarju, nad võtavad selle ise. Lihtsalt selline mõte tuli, ega ma meie ulualustele midagi ette ei heida. Reedeks lähevad nad Helsingisse... võib-olla ongi neile nii parem.

Eile avastasin järsku, et ma ei tunne vanalinnas praksselt ühtegi baaritöötajat kelle juurde saaks minna ja välja pakkuda, et ma joon tema puhvetis oma veini veidi ja chillin niisama. Miks küll mõtlesin, ma ju tean inimesi siit ja sealt. Ja siis taipasin, et mu imidz on muutunud. Ma ei sobi enam minema selle jutuga kuhugi. Vanasti läks see kuidagi teemasse, aga tänapäeval on tekkinud inimestel õigustatud ootus, et ma ikka ostan. Ja siis kui kotis on hea vein mida tahad juua ja õues eestilikult jahe, siis lõpebki nii, et asutad ennast kodu poole. Kodus aga on voodi ja internet ja vahel ka telekas niiet näiteks eilne vein on siiamaani avamata. Teine vein st, esimese ajal ei olnud veel jahe. Siinkohal palun ma ka vabandust nende kahe suurepärase baari ees, kus meile siiski lahkelt eile pakuti võimalust oma veini juua, aga mis me erinevatel põhjustel kasutamata jätsime ;)

Homme Juu Jääbile, autode peal (võib olla) on veel vabu kohti, uurige minult.