jõulud on paratamatus

Nad lihtsalt tulevad iga aasta, järjest hullemad. Jõuludes ei ole midagi head, on ainult jõuluvanad, keda püütakse küll ohjeldada, kuid kes ikkagi võtavad vahel lapsi sülle ja laamendavad maailmas ringi.

Ise tahaks endaga ära leppida, aga leppimist ei tule, vähemalt ei paista veel. Vaatan, ehk õnnestub bridzimängu ja muude asjadega oma tähelepanu võita. Alkohol ei saa mind vist seekord aidata. Või ehk siiski? Hmm...

Mulle meeldib siiski maailma sebimist kõrvalt vaadata ja mõelda, et miks nad seda teevad. Küsida endalt see retooriline küsimus.

Edasi kirjutan siis kui on kas tuju või siis mõte mida kirjutada. Muidu tulebki selline jabur blog, kus on segased mõtted millest keegi aru ei saa.

leid internetist

Kõik juba ilmselt loevad, aga mina polnud senini sattunud päästeameti kodukale, kus pakutakse lõbusat lugemist isegi RSS fiidiga. Huvitav kas Ants Raava ise blogib ka, töökoha blog on igatahes tal humoorikas.

Oh... (part 2)

Eile oli siis jõulupidu, dresscode oli must ja valge. Sain sellest aimu alles siis kui kohale jõudsin, üleni sinises. Õnneks Seppälä müüjatädi mõistis mu muret ja biheivis vingelt. Hilinesin peole ainult 25 minutit. Mustas ja valges.

Edasi läks nii, et ma parem ei räägi. Ei anna isegi vihjeid, kuna keegi ei mõistaks neid. Ei... siiski ühe vihje annan, kuna Flo mõistab seda - lõppes nagu Peterburis. That bad.

Oh...

No ongi kõik käimas, püüan vastu pidada. Reedel algas kõik... kuidas öeldagi... nõmedalt. Käitusin nagu oleks pea koju unustanud. Tulin kontorist välja ja avastasin, et auto lukud on kinni jäätunud. Lõpuks sain ukse kuidagi lahti ja siis... istusin autosse, viskasin kindad tagaistmele, panin läppari kõrvalistmele nähtavale kohale ja ronisin autost välja ja lõin ukse uuesti kinni. Ja oligi korras, rohkem lahti ei saanud. Oi kui tige enda peale olin. Ära minna ei saa, kuna auto sisemus oli läppari võrra apetiitsem kui muidu, kindaid ei olnud ja puhus läbilõikav tuul. Fak. Jalutasin siis lähedale pensukasse, ostsin LukkoSula nimelise purgi ja määrisin lukke väljaspoolt. Tunni aja pärast sain siiski autosse. Ooo kui tige ma enda peale olin. Kuidas on õige, kas iraak või iraan?

No ja ülejäänud õhtu ma lohutasin ennast punase veiniga. Kell 2 tahtsin koju minna ja näe, juba kell 4 saingi takso. Fak. Ahvid! Selle takso pidin ma ka kellelti õnnetult varastama levika eest. Sorry. A no ma tahtsin koju.

Selle kuriteo eest olen ma täna hommikul juba kannatanud palju. Õiglane saatus on mulle saatnud pohmelli, õiglane ettekandja Rosso restoranis ei teenindanud mind ja õiglane lapsevanem bussipeatuses lasi oma titel mulle läbilõikavalt kõrva karjuda. Kannatan nurisemata.

Nädala keskpaik on läbi, mis siis edasi?

Pikkuperjantai kulges valutult paari veiniklaasi seltsis vaadates kuidas inimesed ümberringi pöördumatult vananevad. Pöördumatult, aga siiski kenasti, mitte liiga järsult ja mitte liiga muretsedes, et apimaolenniivanateekslapse.

Lugesin täna mingit artiklit eksootilisest balkani joogist slivoitch ja kuna mul tekkis selle hõrgu rüüpe vastu huvi, siis otsisin internetist lisa. Ikka on hea omada ka teist arvamust: "Another sick monkey brought slivovitch, which I think is distilled from plums. Nasty paint thinner, that is. Throwing a sacrificial glass of it over the fire made a cooool blue fireball however." :)

Aastavahetuse peole registreerimine on mõnusasti alanud ja mure, et keegi ei tule hakkab taanduma. Paljud küll on tänavu arvanud, et Berliini pidu on ägedam kui Eestis tehtav, aga see eest oma on kodune, mõnusam ja soojem ma arvan. Ja ilutulestik on ka ägedam :) Aga te ikka regage sinna ka rohkem! Liiga intiimset istumist ei taha ja bänd vajab (mida) rohkem (seda uhkem) publikut.

A nüüd siis plaanime veel ka nädalavahetust. Täna majandusklubi ja brits, homme ilmselt teeb briti ja iirimaa parim ratsutaja ülevaate oma rännakutest ja briti bõkkide kommetest joomisel ning siis... siis on jõulupidu. Oleks esmaspäeval tööpäev, siis ma hoiaks ennast tagasi... aga... :)

Kena päev

Päev algas jäledate pisiasjadega alates sellest, et magasin sisse 10 minutit ja hoolimata kiirustamisest jõudsin oma autoni 2 minutit hiljem - ka parkimiskontrollid olid hiljaks jäänud, aga ainult ühe minuti.

Kui päev niimoodi algab, siis märkad ka muud vastikut enda ümber. Märkad tuult ja morne inimesi, saad aru mis kõik ja konkreetselt sitt on sinu ümber. Saame näha mis järgmiseks tuleb.

A eile saatis 23 aastane Senegali neiu mulle e-maili, et soovib minuga luua tõsised suhted kogu eluks. Väitis, et tema nimi on Mary.

esmaspäev

Olin just endalt küsinud, et mida peaks tegema üksik meesterahvas esmaspäeva õhtul kodus, kui sama küsimuse esitas mulle Kanal2, kus diktor teatas, et esmaspäev on meeleheitel koduperenaiste päev. Ei tea... ei viici isegi koristada.

Õues hakkab torm. Homme võivad meil suitsetajad majas kaotsi minna.

Algab tõsielusari baar. Ei oleks uskunud, et sel hooajal ka ühe saate ikka vaatan.

suva

Kui kokku leppida mingi kokkusaamise aeg, siis elu on lihtsam, kui sellest ka kinni pidada. Mul on viimastel aastatel olnud kombeks oma aega planeerida, ilmselt tuleb seoses uue töökohaga harjumusi muuta.

Nädalavahetus oli... ah... no oli. Enamus aega oli lõbus ja pähapäeval järgnes oodatud karistus, mis ei ole siiani päris lõppenud. Lebasin voodil ja kuna ei jaksanud kööki minna, siis ehitasin riidepuust antenni ning parandasin oma toas teleka ära. Seal oli komöödia mingist mehest, kes oli 35 aastat maa all elanud. USA komöödia. See oleks tõeliselt halb naljafilm olnud, kui enne seda ei oleks olnud Politseiakadeemia nimeline sari, mille kõrval isegi Alex Lepajõe show oleks aplausi väärt.

Ma rohkem ei kirjuta, kuna täheldan endas liigset kriitilisust.

Reede taas

Aeg kimab viimasel ajal ikka jube kiiresti. Alles see oli, kui oli eelmine reede. Nüüd siis jälle, õnneks mitte enam eelmine. A mis saab ei tea veel, öelge mulle.

Amigo sünnipäevad on mõnes mõttes sarnased saan ma nüüd tõdeda peale maeiteamitmendat aastat järjest külastamist. Niiet peatun ainult uuemal infol. Müügile on tulnud arbuusi viin. Väga nämma. Ja... a rohkem ei olnudki uut :P... vähemalt ei tule meelde. Ahjaa, eeskavaks oli mitte bänd vaid etendus, kus esinesid enamuses osades Amigo töötajad (varumm, varumm???) ja Peeter Oja (kavalehel) oli lavastuses asendatud Madis Millinguga. Noh, muidu ei oleks ju läbikukkumine täielik, eks.

Hommikul tundsin, et kuklas tuikab ja silmad ei käi enam lahti. Siis tuli hea idee, et pushin õige uues töökohas oma piire ja hilinen teisel tööpäeval õige pool tundi. Kui pea on sügaval padjas ja silmad niikuinii lahti ei käi, siis tundus see hea mõte. Hetkel veel ei kahetse ka :)

Meediastaar

Ilmusin firma siselehes. Varsti juba kõik tervitavad :)

Nonii... ikka veel on kõik uus

Täna oli esimene pool päevast aeglane... ujumas, pabereid ajamas, aeglane lõunasöök jne. Chill. Avastasin muuseas täiesti positiivse koha nimega "Cafe Pärnu", mis on endise delikakskendneli koha peal Pärnu mntl. Väga muhe puhvet, hea kohv, saab nii süüa kui tsillida. Ainult parkimiskohtadega on maja ees nüüd jube kitsas.

A teine pool päevast oli jälle täitsa uus. Sain omale uues ametis kõik mis seni puudu oli - kolleegid, läppari, kutsed pidudele, uksekaardi ja igast muud nodi ka, mis kõik juurde käib. Homme saan veel paarist asjast aru ja siis ongi kõik saadud ning häpi deis vill nau beginn, kui tsiteerida Tättet. Niiet vaatame, vaatame :)

Uus elu

Aastavahetus tuleb raju.

A homsest töötan uues kohas.

Muud põldki. Edaspidi olen inforikkam. Maybe.

Ja läinud ma olengi

Nigu Si*t siili ihust, või kuidas üks mu ropu suuga sõber öelda tavatseski. Vahet pole, mind ka enam seal ei ole. Nüüd siis uued väljakutsed, aga enne... jaa... enne on nädalavahetus. Seepärast ei jõuagi palju rohkem siin klõbistada, pean auto ära viima. Jõulupeole! Muidupeole! Ja siis ehk ka linna peale! Homme olen juba ära rääkinud, et varakult ie pea rooli istuma.

Nagu kopter taevas, nii ka turvaauto maa peal

Vaatasin eile vanematega koos uudiseid. "Näedsa kui ülbe, käed taskus, nagu mats", arvas ema. "No ta on ju leiborist, töölispartei, ega ta mingi aadlik ei ole", seletas isa ekraanil irvitava tegelase käitumise tagamaad lahti.

Taevane Kuningriik oli täitsa hea film mingi piirini. Siis kui asi juba happy endiks keeras, siis hakkas veidi häirima ja kui see happy end ei lõppenud ega lõppenud ega lõppenud, siis oli juba päris läila. Jäi mulje, et filmitegijad tegid hea filmi, aga kuna oli kehva lõpuga, siis produtsendid käskisid hea lõpu teha... or else! Ja nii nad tegidki pooleteisetunnisele filmile tund aega happy endi lõppu.