Tallinna pealinn on Mõigu, ma veel näitan teile Tartu Ülikooli!

Nii kurjustas kodutu rõivastuses ja messia soenguga härra täna ühes vanalinna kohvikus, kui talle kipitokki ei antud. Tal oli omal tee kaasas. Härra hakkas mulle kohe meeldima. Võtad ennast talvise päikese kiirtes svipsi ja räuskad mööda puhveteid ringi, rahvas muigab ja itsitab, oled popp. Kindlasti ei ole tema elu kerge, aga täna hommik oli kinlasti see, mida hausiinimesed tsilliks nimetaks.

Astusin ise sisse järgmisse kohvikusse ja umbes minuti pärast oli ka dude seal ning taas ei saanud ta kipitokki. Kui VÄGA kulunud riietus ja VÄGA keskaegne rahvasoeng välja arvata, siis pold tal häda midagi, oli pestud ja mitte nii purjus, et oleks lõhnast tunda olnud või et oleks tuikunud. Siiski peeti kipitokki tema jaoks paljuks.

Härra võttis taskust paki teed (vana, kuubikukujulise, kange, musta tšai) ja virutas tabavalt šokolaadiriiulisse. Lendas küpsiseid ja teepuru. "Ma võiks teid kõiki ära osta kullaga, kui Kiku kolmanda kulla saaks ja mulle annaks, raisk" teatas härra lahkudes. Allakäinud kopiraiter? Ei tea.